Koostöös Eesti Ringmajandusettevõtete Liiduga valmis ringmajanduse ja tehnoloogia instituudi tudengi Kaidi Lubi lõputöö teemal “Ettepanekud Eesti tagasitäite määruse koostamiseks”.
Töö esimeses peatükis on kirjeldatud segaehitusjäätmete käitlemise tulemusel saadud mineraalfraktsiooni jäätmekoodiga 19 12 09 taaskasutuspotentsiaali karjääritäites. Ametiasutuste ja jäätmekäitlejate hinnangute põhjal selgus, et tagasitäite määrus on vajalik reguleerimaks konkreetselt tagasitäite materjali ja selle kvaliteedi kontrollimiseks proovimetoodikat. Hetkel on ettevõtjate ja Keskkonnainspektsiooni arvamused vastuolus ning Keskkonnaamet esitab samuti ettevõtjate arvates põhjendamatuid võõriste protsente. Selgusetus materjali osas ja selle kontrollimises tekitab vaidlusi, mis võib ohustada ehitus- ja lammutusjäätmete taaskasutusmäära täitmist. Lahenduseks peaks keskkonnaminister kehtestama jäätmeseaduses antud volituse § 29 lõige 4 p 18 „kaeveõõnte täitmiseks kasutatavatele või muul viisil keskkonda paigutatavatele taaskasutatavatele jäätmetele“ põhjal määruse.
Autor esitab töö tulemina lahenduseks ettepanekud Eestis kehtestavale tagasitäite määruse sisule, põhinedes oma subjektiivsele arvamusele, riikide erinevatele praktikatele ja ametiasutuste ning ettevõtjate karjääritäite hinnangu analüüsile. Määruses peaks autori arvamusel defineerima esmalt tagasitäite mõiste ehk mida see hõlmab ja mis on selle kasutusalad. Selgemalt oleks võimalik sõnastada taaskasutustoimingut R5t, mille alla võiks kuuluda maa-alade nagu kaeveõõnte, st karjääride või ka kaevanduskäikude täitmine, muude aukude ja tühimike täitmine looduses ehitustööde käigus. Ka püsijäätmete mõiste on mitmeti tõlgendatav. Lahenduseks peaks tagasitäite puhul inertsete jäätmete kriteeriume arvuliselt hindama. Kuigi esineb arvamus, et prügilamääruse leostuvusnormid on püsijäätmete liigitamise aluseks, on tegelikkuses need vaid kriteeriumid, mille alusel võib teatud tavajäätmeid püsijäätmete prügilasse ladestada. Keskkonnaministri 21.04.2004 määrus nr 21 reguleerib tagasitäidet juhtudel, mil jäätmeluba pole vaja ning seepärast peavad tingimused olema igaks juhuks konkreetsemad ja rangemad. Seevastu jäätmeloa puhul ei pruugi need tingimused olla nii ühesed ja tagasitäite määrus, mis võiks loa andmisel olla aluseks, saab kehtestada paindlikumaid nõudeid, ka võõriste, orgaanilise komponendi sisalduse jm osas. Kuid nagu tööst selgus, vajab ka võõriste mõiste nii sisalduse kui ka koguse poolest konkreetset reguleerimist. Näiteid võõriste osakaalust ja koostisest tagasitäitematerjali puhul esitas Rootsi ja Austria konkreetseid andmeid. Soome ja Taani kohta olid leitud informatsiooni täitematerjalist, mille taaskasutus on Eestis mõninga määral piiratud segaehitusprahi suure koguse tõttu, kuna taolise jäätmeliigi puhul on taaskasutamine raskendatud. Seega tagasitäitematerjali, sh karjääritäitesse peab tähelepanu pöörama.
Autori arvates võiks võõriste hulk tagasitäiteks kasutatavale jäätmekoodiga 19 12 09 klassifitseeritud mineraaljäätmete hulgas olla 5-10%, arvestades ehitus-ja lammutusjäätmete madalat leostuvust, orgaanilise aine sisaldust ning plastide ebatõenäolist keskkonnamõju tagasitäite tingimustel.
Töö tulemina valminud ettepanekud tagasitäite määrusele vajaksid edasist põhjalikku uuringute läbiviimist materjalide osas. Oluline on analüüsida, milline on materjalide keskkonnamõju tagasitäite tingimustel ehk millised võiksid olla võõrised ja millises koguses neid võiks karjääri või muusse tagasitäitesse kasutada. Antud töö käsitles keskkonnaohutust pigem põgusalt.