Kristiina Dreimann, ERMEL juhatuse esimees: konteinereid võiks välja panna ju palju. Aga kes tagab, et neisse pakendid ka pannakse?

17.09.2019

10 aastat tagasi võttis riik eesmärgiks, et aastaks 2020 suuname vähemalt poole tekkivatest olmejäätmetest ringlusesse. Seaduslikud raamid pandi paika, erinevad osapooled said ülesanded ja teekond parema Eesti suunas võis alata. Täna, aastal 2019 teame, et eesmärk jäi täitmata ja tulevik paistab tume. Samal ajal osapooled näitavad üksteisele näpuga.

Kodumajapidamiste jäätmekäitluse korraldamise õigus ja kohustus on kehtiva seaduse alusel kohalikul omavalitsusel. Omavalitsuse jäätmehoolduseeskiri on dokument, millega sätestatakse peamised põhimõtted, süsteemi osapoolte rollid ja vastutus. Parima jäätmekäitlusteenuse osutaja leidmiseks korraldab omavalitsus hanke.

Omavalitsusel kui hanke korraldajal on võimalus hanke tingimustega reguleerida seda, millist teenust oma elanikele ostetakse, millised on kogutavad jäätmeliigid, milline peab olema kogutavate jäätmete käitlemine ning millised on parima pakkuja valikul hindamiskriteeriumid. Kui riigi peamiseks fookuseks ja eesmärgiks on ressursside raiskamise vähendamine ja olmejäätmete ringlussevõtu suurendamine, siis kohaliku omavalitsuse juhtorganite jaoks on seni olnud fookuses jäätmekäitlusteenuse hind. Hanke võidab see, kes pakub kõige odavama hinna.

Ressursid lähevad raisku

Kõige odavama hinna eest on aga jäätmekäitlejatel võimalik pakkuda jäätmekäitlushierarhia kõige madalama taseme käitluslahendusi -ladestamine või põletamine. Suurem osa inimestest on ilmselt odava lahendusega rahul, kuid ressursid lähevad raisku ja materjalina ringlussevõtt ei edene.

Edumeelsemates omavalitsustes on hangitud ka vanapaberi ja biojäätmete tekkekohal kogumist. Tavaliselt on neile teenustele hanke tulemusena saadud suisa olematu hind. Sellega on täidetud eeldus, et kui on olemas majanduslik motivatsioon ja mugavus, siis majapidamised sordivad hoolega eelnimetatud jäätmeliike segaolmejäätmetest välja ja ringlussevõtt ongi tõusuteel. Kuid reaalsus on paraku teine. Puuduvad kolmas ja neljas oluline komponent – järelevalve ja teavitus. Majapidamised ei tea kõikidest võimalustest ning tihti ei soovigi jäätmeid sorteerida.

On ka näiteid, kus jäätmekäitleja teeb omavalitsuse esindajale ettepaneku biojäätmete kastid elanikele kättesaadavaks teha, siis seda ei lubata, kuna ei taheta teha ebapopulaarseid otsuseid ja kaotada valijate hääli.

Tühja konteineri küsimus

Isegi kui juhtub, et olmejäätmete konteineri kõrvale on imeväel ilmunud lisaks ka biojäätmete konteiner, siis on see enamasti tühi. Kui olmejäätmete konteinerite tühjendamine maksab majapidamisele paar eurot kuus, siis ei motiveeri biojäätmete eraldi kogumisega saavutatav hinnavõit mitte kedagi seda lisaliigutust tegema. Puudulik järelevalve vähendab motivatsiooni veelgi.

Lisaks tekib kodumajapidamises suures hulgas pakendijäätmeid. Seaduse kohaselt tuleb need eraldi koguda ja tasuta pakendikogumise süsteemi üle anda. Ka seal on puudujääke. Kõrvaltvaatajate arvates on peamine viga selles, et pakendikonteinerid ei ole piisavalt lähedal ja süsteemi kasutamine on tülikas. Lahendust nähakse vaid selles, et pakendikonteinerid on iga maja hoovis.

Aga kes tagab, et väljapandud konteineritesse pakendijäätmeid ka pannakse? Me võime eeldada, et kui konteiner on mugavas läheduses, siis seda kasutatakse ja pakendijäätmeid soovitakse rohkem üle anda. Aga kogemused biojäätmete kastidega näitavad, et mugavus ja tasuta teenus ei ole piisavad motivaatorid. Pandipakendite üleandmise kohti on kordades vähem, pakend tuleb üle anda ükshaaval, aga keegi ei nurise kuna on tagatud majanduslik motivatsioon isegi, kui tagasi saadav raha on sama, millest poes toodet ostes loobuma pidi.

Ei juleta areneda

Ma usun, et sellest on kõik aru saanud, et tänane süsteem vajab restarti ja ei piisa vaid üksikute süsteemiosaliste kohustuste tõstmisest. Nn jäätmereformi on Eestis kõik asjaosalised oodanud juba pikalt. Ootamine tähendab seotud ettevõtetele aga seisakut: sektor ei saa areneda, sest puudub selge õiguslik raamistik, mis paneks paika riigi suunad ja prioriteedid ressursside käitlemisel.

Jäätmekäitlussektorile on ette heidetud, et kasutusele pole võetud edukaid ringlussevõtu tehnoloogiaid. Riigipoolne pidev soov olukorda „reguleerida” on aga tekitanud ebakindluse ja teadmatuse, kuhu ja millises mahus areneda (investeerida). Edukaid ringlussevõtu lahendusi ei teki niikaua, kuni lõppkäitluse kulud jäävad väikseks ning mahud piiramatuks. Selleks, et ressursse väärindavasse tehasesse investeerida ja seda töös hoida, on vaja ka sisendit. Täna on see ainuisikuliselt omavalitsuse otsustada, kas ja millises mahus toimub jäätmete tekkekohal liigitamine ja mis nendest jäätmetest edasi saab. Investeeringu otsuseid ei tehta olukorras, kus puudub kindlus sisendi olemasolu kohta ja puudulik turg väljundile.

Peab tekkima turg

Siit tekibki teine oluline komponent ringlussevõtu edenemisel: teisesele toormele peab tekkima turg. Kuna äraspidises maailmas on loodusest võetava ressursi hind oluliselt odavam kui ümbertöötlemisest saadav, siis turu tekitamiseks on vajalik riigi sekkumine läbi seadusandluse. Näiteks „rohelised” riigihanked, teisese toorme kohustuslik kasutamine toodetes või muud säärased regulatsioonid.

Alati on olemas uus võimalus teha paremaid ja targemaid otsuseid – ootame uutelt omavalitsus- ja valitsusjuhtidelt visionäärlikke ja tulevikku vaatavaid otsuseid. Selged eesmärgid, rollid, vastutajad ja läbipaistev tulemuslikkuse jälgimise süsteem on need märksõnad, mis meid edasi aitavad. Rohkem koostööd ja teineteisemõistmist!