Margit Rüütelmann: Aeg muuta suunda

Postimees, 4.05.2020

Just nüüd, kavandades kriisijärgset majandust, on mõistlik teha teadlikult tööstuspoliitikat: võtta suund taaskasutusttoetavale tootedisainile ja toote elukaare jooksul tekkiva ökoloogilise jalajälje vähendamisele, kirjutab Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht Margit Rüütelmann.

Maailm ei saa koroonakriisiga otsa ning me ei saa elada, nagu homset ei oleks. Ühel hetkel naaseme tavalise, küll veidi muutunud elukorralduse juurde. Oleme ühe kogemuse võrra rikkamad, aga materiaalses mõttes natukene vaesemaks jäänud – nii riigid kui ka inimesed.

Inimesed, kes on tuttavad ringmajanduse põhimõtetega kas või oma koduste tegevuste põhjal, teavad, et korduvkasutus, materjalide uuesti kasutusele võtmine on keskkonnasäästlik tegevus ja annab võimaluse ka rahaliseks säästuks. Terve mõistus ütleb, et mida vähem eri materjale kokku siduda, seda kergem on nii toota kui toodet hiljem ümber töödelda. Mida kvaliteetsemalt toota ja kauem ühte toodet kasutada ning pärast toote eluiga materjalile muu otstarve leida, seda säästlikumad oleme igas mõttes.

Märtsi lõpus võttis Euroopa Komisjon vastu uue ringmajanduse tegevuskava, mis on praegu liikmesriikidesse arutamiseks ja tagasisideks laiali saadetud. Ka selle dokumendi alguses rõhutatakse, et jätkates majanduses panustamist ainult fossiilkütustele ja taastumatutele loodusvaradele, tarbib maailm 2050. aastaks ressursse nii, nagu oleks meie käsutuses kolm planeeti.

On oluline, et me mõistaksime, et ringmajanduse rakendamine ja sellesse investeerimine toetab nii meie ökosüsteeme kui teenuste ja kaupade, aga ka heaolu jätkuvat kättesaadavust. Samuti on ringmajanduspõhimõtete rakendamine eelduseks kliimaeesmärkide saavutamisele.

Uue koroonaviiruse järgse majanduse ülesehitamine peaks lähtuma kestlikumatest valikutest, et kasutada ressursse paremini ning tagada kestlikum ja vastutustundlikum majandusareng. Praegu saavad paljud riigid omal nahal tunda, mida tähendab, kui elutähtsates valdkondades ei ole tagatud isevarustatuse tase või kui tarneahelad on seotud riikidega, mille poliitilised suunad ja kriisiolukorras rakendatud meetmed on konservatiivsed, ühiskonnad suletumad ning kus ei kehti Euroopa Liidu turureeglid. Majanduskriis annab meile võimaluse muuta seda, missuguseid majandusotsuseid me teeme: missugused on majandusmeetmed, mida riigiti hakatakse rakendama ja kuhu hakatakse investeerima.

Missugused on siis praegu õiged otsused? Paljud inimesed on eriolukorra tõttu kodused ning kasvanud on nii kulleri- ja postipakiteenuste arv kui ka näiteks kodused pakendijäätmed. Kuigi näeme jäätmekogustest, et inimesed on hakanud rohkem sortima (paljudes kohtades on vajadus lisada pakendikonteinereid, et vältida ületäitumist), tahan kõikidele südamele panna, et eriolukord on siiski ajutine ja me peame mõtlema, kuidas jäätmeid, sh pakendijäätmeid pikas perspektiivis ikkagi vähendada. Me oleme näinud aastaid vaeva, et inimesed hakkaksid jäätmeid sortima, et prügi ei viidaks metsa alla. Eriolukord ei tohi panna meid seda unustama. Keskkonnahoidu ei saa ajutiselt välja lülitada, seda enam, et kriisis on tekkinud uued probleemid: kasutatud enesekaitsevahendid ja suurenenud pakendikogused.

Me peame nii riigi kui ka eraisikutena suutma koguda taaskasutatavaid materjale liigiti, et neid oleks võimalik suunata materjaliringlusse. Lisaks tuleb investeerida tehnoloogiatesse, mis võimaldavad materjale uuesti kasutada, neist valmistada kvaliteetseid tooteid. Oluline on senisest enam investeerida teadus- ja arendustegevusse, uuringutesse, et töötada välja näiteks uuenduslikud pakendimaterjalid. Loomulikult peavad meie tootmisettevõtted kaasa tulema ja olema samuti innovaatilisusele pühendunud, mitte otsima võimalusi iga hinna eest praegu töötavate lahenduste juurde jääda. Näiteks Saaremaa Piimatööstuse mahepiima villitakse ainult taaskasutatavast materjalist tehtud purepakki.

Maailmas ja ka Eesti on piisavalt häid näiteid tootmisjääkide ja jäätmete, sh toidujäätmete kasutuselevõtust, näiteks bioenergia, sööda tootmiseks.

Eestis ei ole väga tihti kasutatud sõna «tööstuspoliitika», aga just nüüd on mõistlik teha teadlikult tööstuspoliitikat: alustuseks peaks paika panema, et võtame suuna ringmajandust toetavale tootedisainile, toote elukaare jooksul tekkiva ökoloogilise jalajälje vähendamisele, sh energiaefektiivsusele ja ka tarneahelate optimeerimisele. Ka Euroopa ringmajanduse tegevuskava järgi plaanib Euroopa Liit hakata rohkem reguleerima eri tootmisvaldkondi, et suureneks ringlusse võetud materjalide sisaldus toodetes või et soodustada ümbertöötlemise võimalusi ja materjalide ringlusse võttu võimaldavaid tehnoloogiaid.

Hiljuti kirjutasid Euroopa Liidu 13 riigi keskkonnaministrid alla ühispöördumisele, millega võtsid ühiseks eesmärgiks, et pärast pandeemiat hakatakse majanduse taastamisel lähtuma investeerimisotsuste puhul Euroopa roheleppest. Ühispöördumises öeldakse: «Me peaksime aga hakkama end ette valmistama oma majanduse ülesehitamiseks ja vajalike taastumisplaanide vastuvõtmiseks, et tuua uut jätkusuutlikku arengut ja jõukust tagasi Euroopasse ja selle kodanikele. /…/ Seega peame säilitama ambitsiooni, et maandada tegevusetuse riske ja kulusid, mis tekivad kliimamuutusest ja bioloogilise mitmekesisuse kaost. Me ei saa lubada tagasilööke, mil võib olla kahjustav mõju meie kliimale, biomitmekesisusele ja keskkonnale, nagu ka inimeste tervisele ja meie majandustele.»

Eestis arutleme praegu küll rohkem toetuste ja meetmete üle, aga loodetavasti ei ole kaugel päev, mil riik hakkab investeeringutega majandust taas turgutama. Ma loodan, et me ei lähe jälle lihtsamat ja kiiremat teed, panustades süsinikumahukasse tootmisse, vaid lähtume Euroopa roheleppest ega investeeri taas fossiilkütustel baseeruvasse majandusse. Ringmajandusettevõtete liidu liikmed ootavad väga tarku investeeringuid, et riigi raha suunataks uutesse ärimudelitesse, mis parandavad elukeskkonda ja suurendavad sel moel Eestis elavate inimeste õnnetunnet.