Kuigi see, et Eesti peab aastaks 2020 suunama materjalidena taaskasutusse 50 protsenti tekkivatest olmejäätmetest, oli teada juba 2008. aastal (eesti õigusesse võeti 2010. aastal), on tähtaja lähenedes saabunud suur hüsteerika, et kuidas ometi euroliidu musterlaps Eesti eesmärgi täitmisest nii kaugel on, kes selles süüdi ja mis edasi saab, kirjutab Eesti Jäätmekäitlejate Liidu tegevjuht Margit Rüütelmann.
Korraga on emotsioonid laes ja õhk nendest paks. Erinevad huvipooled levitavad omale kasulikku nägemust ja püüavad avalikkust enda paati meelitada. Kohati on läinud asi nii kaugele, et lauale tuuakse argumente, mis on pehmelt öeldes tõest sama kaugel kui ida läänest.
Täiesti loomulikult on enim häält tõstnud tootjad ja neid esindavad organisatsioonid, sest neid puudutavad võimalikud muudatused ka kõige rohkem. Kogu argumentatsioon on täna hästi lihtsustatud tasemel – taaskasutuseesmärgi saavutamiseks planeeritavad meetmed on liiga kallid ning poliitikud on rumalad ja kergesti mõjutatavad. Reaalsuses ei vasta kumbki argument tõele.
Esmalt tuleb selgeks teha lihtne tõsiasi – jäätmete taaskasutuseesmärgid pole seatud mitte selleks, et kellelgi polnud midagi targemat teha, vaid pidades silmas meid ümbritsevat keskkonda, selle kaitsmist ja ressursside arukat kasutamist. Üks indiaanlaste ütlemine oli selline – alles siis, kui viimane puu on raiutud, viimane kala püütud, metsloom tapetud ja lind alla tulistatud, alles siis saab valge mees aru, et raha ei kõlba süüa. Kui me täna suhtume nii üleolevalt sellesse, missugune on keskkond meie ümber, kui rahanumber kusagil pangaarvel määrab, et odavam on lasta loomadel, kaladel ja lindudel plastireostuse surma surra, siis kusagil midagi väga valesti. Õnneks mitte Euroopa Liidus, sest sellel tasemel on aru saadud, et niimoodi ei tohi lasta sündida. Paljud ELi riigid on võtnud vastavad meetmed tarvitusele ja saavutanud jäätmete taaskasutamises häid tulemusi, kuid kahjuks Eesti nende hulka ei kuulu.
Üks indiaanlaste ütlemine oli selline – alles siis, kui viimane puu on raiutud, viimane kala püütud, metsloom tapetud ja lind alla tulistatud, alles siis saab valge mees aru, et raha ei kõlba süüa.
Kehtiv pakendiseadus sätestab, et pakendite turuletoojad on kohustatud tasuta tagasi võtma kõik pakendid. Seadus määrab ka kui suur kogus tagasivõetavate pakendijäätmete hulgast peab saama taaskasutatud. See nõue on olnud pakendiseaduses juba 15 aastat ehk aastast 2004 ja senini pole keegi avanud poleemikat, et see oleks kallis või ebaõiglane. On ju loomulik ja Euroopas laialt levinud aluspõhimõte, et probleemse toote või materjali turuletooja vastutab sellest hiljem tekkinud jäätmekäitlemise eest. Usutavasti nõustuvad selle põhimõttega ka meie tootjad, kes naudivad paljusid muid Euroopa Liitu kuulumise hüvesid. Antud aluspõhimõte suunab tootjaid leidma ka loodussõbralikumaid alternatiive ja vähendama tekkivate jäätmete hulka, sest pikemas perspektiivis tuleb niisugune käitumine tootjale odavam.
Eestis on pakendite kogumine lahendatud nn avaliku konteinerpargi abil kogumisega. Üle Eesti on küll enam kui 6000 sellist konteinerit, kuid tõele au andes on tegu väga väikse arvuga. Kui rääkida näiteks segaolmejäätmete kogumiseks mõeldud konteineritest, siis neid on Eestis julgelt üle 100 000. Tulemuseks on see, et segaolmejäätmeid on inimesel märkimisväärselt mugavam ära anda kui pakendijäätmeid ja seetõttu leiame segajäätmete konteinerist jätkuvalt märkimisväärse koguse pakendijäätmeid. Tootjatele selline olukord isegi sobib, sest segajäätmete käitluse eest maksab üldjuhul inimene ise, mitte enam tootja.
Jäätmete liigiti kogumine ei ole tuumateadus ja selle tõhusamaks muutmiseks ei pea olema doktorikraadiga. Jäätmete liigiti kogumiseks (mis on vältimatu eeldus jäätmete hilisemaks taaskasutamiseks) on tarvis tegelikult ainult kolme tingimust, mis peavad olema täidetud samaaegselt – jäätmete liigiti kogumine peab olema majanduslikult märkimisväärselt soodsam kui selle mittetegemine (ehk segajäätmete äraandmise hind peab olema mitmeid kordi kõrgem kui liigiti kogutud materjalide puhul). Liigiti kogumine peab olema mugav (ehk sorteeritud jäätmete üleandmine ei tohi olla ebamugavam kui sorteerimata jäätmete üleandmine) ja üleüldine keskkonnateadlikkuse tõstmine, et sõltumata sellest, kas ollakse lihttööline mõnes tehases või mõne huviorganisatsiooni tegevjuht, saadakse aru, et loodus vajab kaitsmist ja panustama peavad kõik. Neile tingimustele peale vaadates on selge, et pakendite kogumine läbi avaliku konteinerpargi liigiti kogumise arendamise võrrandisse ei sobi, sest sellisel viisil on jäätmeid väga ebamugav üle anda. Selliselt kogutud jäätmed on tihti ka väga halvasti sorteeritud, sest ikka leidub keegi, kes viib mõnda sellisesse konteinerisse jäätmeid, mida sinna panna ei tohiks.
Jäätmete liigiti kogumine ei ole tuumateadus ja selle tõhusamaks muutmiseks ei pea olema doktorikraadiga.
Pakendijäätmete kohtkogumine lahendaks üksjagu seniseid probleeme – oleks märkimisväärselt mugavam ning ka kogutavate jäätmete kvaliteet oleks palju parem. On selge, et niisugusele süsteemile üleminek nõuab esmalt palju investeeringuid ja harjumuste muutmist, aga ka kulude kandjates võib olla muutusi. Tootjad peavad hakkama rohkem maksma pakendijäätmete kogumise eest, samas vähenevad inimestel segajäätmete äraveoga seotud kulud ning samuti kulud, mis on tehtud jäätmete viimisega avalikesse konteineritesse.
Tõde on ka see, et kuigi 2020. aastaks seatud tähtaeg (2020 peab Eestis korduskasutama ja/või materjalina ringlusse võtma 50 protsenti segaolmejäätmetes sisalduvast metallist, paberis ja papist, plastist ja klaasist) oli teada juba ammu, on nüüd hakatud kiirustama. Seetõttu ei ole asjad korralikult läbi mõeldud. Kindlasti tuleb kaaluda ka muid alternatiive, mis sobiks võib-olla kompromissina kõigile osapooltele. Näiteks: kui jõuliselt suurendada biojäätmete kogumist selliselt, et biojäätmed segajäätmete hulka enam ei satu või neid on seal väheses koguses, siis on võimalik segajäätmetest taaskasutatavadmaterjalid välja korjata ka masinate abil ja seetõttu pole pakenditele ekstra konteinerite paigutamine majade juurde enam vajalik. Selle asemel, et üksteise peale näpuga näidata ja meediasõda pidada, oleks mõistlik, kui osapooled saaksid laua taga kokku ning leitaks lahendused, kus kirik on keset küla.