Eestis on jäätmete lõpp-punkte – prügilaid – hetkel viis. Mõnikümmend aastat tagasi oli mitusada. Need praegused viis ei jää just väga paljudele inimestele käiguteedele ja silma, aga nad on olemas. Ja kasvavad. Kehtiv prügiladirektiiv seab eesmärgiks järjest vähendada jäätmete prügilatesse ladestamist – kõigile mõistetavatel põhjustel – me peame nägema igas tootes materjale ja võtma võimalikult palju tekkivaid jäätmeid uuesti materjalina ringlusse.

Paljud Eesti inimesed on võtnud endale südameasjaks jäätmete liigiti kogumise, et saaks teha näiteks kasutatud PET-pudelitest uusi plasttooteid, klaaspurkidest uusi klaaspurke ning kartulikoortest komposti ja kääritusjääki. Kohalike omavalitsuste ülesanne on tekitada oma elanikele võimalus liigiti kogutuid jäätmeid üle anda. Meil on väga eeskujulikke omavalitsusi, kuid on ka neid, kes siiani tegelevad ainult segaolmejäätmete kogumise ja äraveo korraldamisega. Käitlusega tegelevad ettevõtted aga otsivad järjest enam uusi võimalusi, kus ja kuidas liigiti kogutud puhtaid materjale ringlusesse suunata.

Ometi on meil jäätmetega halvasti: me ei suuda piisavalt hästi neid liigiti koguda ning piisavas koguses materjalina ringlusse suunata. Praegu on väga palju ka selliseid jäätmeid, mida ei olegi võimalik materjalina ringlusse võtta – selle probleemi lahendamine algab teadlikkusest, disainimisest ja soovist panustada ringmajanduse toimimisse.

Ning alati jääb meile ka jäätmeid, mida ei saa ka kõige parema tahtmise juures suunata isegi mitte põletamisele. Seepärast jäävad inimkonda saatma ka prügilad, aga nagu direktiiv ütleb, peame viima ladestamise miinimumini ning eelkõige lõpetama selliste jäätmete prügilatesse ladestamise, mis sobivad ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks. Sinnapoole me püüdleme, aga takistustega.

„Tulenevalt jäätmeseadusest on Eestis jäätmete liigiti kogumine kohustuslik – tähtis on seda teha nii kodus, tööl kui ka haridusasutustes,“ kirjutab õiguskantsler vastuses, mis on ajendatud Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu pöördumisest õiguskantsleri poole seoses Keskkonnaameti uute nõudmistega prügilatele antavate keskkonnakomplekslubadega.

Keskkonnaamet plaanib muudatust, mis suure tõenäosusega toob kaasa liigiti kogumise motivatsiooni languse: plaanis on muudatus, mille kohaselt peavad prügilad tagama segaolmejäätmete suurema järelsortimisvõimekuse ning see kohustus pannakse prügilatele üleminekuajata.

Kõik ühes kotis

Lühidalt: kodudes kõik ühte patta visatud sodi (mähkmetest supi, plasti, papi ja kartulikoorteni) tuleb sortida prügilates enne ladestamisele suunamist. Senised püüdlused (enam kui 10 aasta jooksul) panna Eesti inimesed jäätmeid liigiti koguma ei ole andnud piisaval määral tulemust ning teist võimalust enam ei tundunud olevat. Keskkonnaamet lähtub loogikast, et kui jäätmeid ei suudeta tekkekohal liigiti koguda, ringlussevõtu sihtarvud on aga vaja täita, siis järelikult peab vastutama keegi teine – antud juhul prügila. Ja kiiresti.

Õiguskantsler küsib oma vastuses, „kas selline lähenemine tagab prügi ladestamise vähendamise ja võimalikult laialdase kasutuskõlblike materjalide uuesti ringlusse võtmise eesmärgi saavutamise parimal põhiseaduspärasel moel, on väga kaheldav“. Uued nõuded eeldaksid prügilatelt väga suuri investeeringuid väga kiiresti, mis aga muutuksid lühikese aja jooksul ebamõistlikeks, kuna tegemist oleks ajutise lahendusega, sest kohalikud omavalitsused peavad viima biojäätmete liigiti kogumise või tekkekohas ringlussevõtu kooskõlla jäätmeseaduses sätestatuga hiljemalt 2023. aasta lõpuks.

Kõige kahetsusväärsem on aga, et keskkonnaameti plaan toob kaasa pöördelise mõtteviisi muutuse: milleks koguda liigiti tekkekohal (kodus-kontoris jne), kui keegi niikuinii segaolmejäätmed üle sordib! Põhjus selliseks totaalseks mõtteviisi ja käitumisharjumuste muutuseks on iseenesest selge: me pole suutnud täita biolagunevate jäätmete osakaalu nõuet segaolmejäätmetes. Endiselt on segaolmejäätmete hulgas SEI sortimisuuringu järgi Eestis keskmiselt 53% biolagunevaid jäätmeid, kehtiva Jäätmeseaduse kohaselt võib aga olla kuni 20 massiprotsenti.

Kahjuks on aga viimases etapis jäätmete sortimine äärmiselt ebamõistlik, tihti ka kasutu – tõenäoliselt on kõik ise kogenud, et biojäätmed lagunevad kiiresti ning sedasi rikuvad nad ära ka kõik teised materjalid, mida ümbritsevad, rääkimata sellest, et nende kättesaamine muu sodi vahelt on väga keeruline. Segaolmejäätmeid prügilates sortides ei ole päris kindlasti võimalik saada kätte sama kvaliteediga materjale kui jäätmeid liigiti kogudes. Samuti ei ole see isegi seadustega kooskõlas ja nii leidis ka õiguskantsler oma vastuses.

Omaette probleem on, et isegi kui me sordiks prügilas enne ladestamist biojäätmed välja, kompostiks seda massi, ei oleks saadud materjaliga ametlikult ikkagi mitte midagi teha. Selline toode on nn praakkompost, mis ei kvalifitseeru kompostiks, sest sisaldab näiteks klaasitükikesi vmt. Praakkomposti ei tohi 2027. aastast üldse enam kasutada, aga ka praegugi kõlbab see ainult prügilates ladestusala katmiseks. Ka plasti, paberi jmt väljasortimisel ei jõuaks me lähemale ringlussevõtu eesmärkdeile, sest ametlikult oleks tegemist nn jäätmekütusega (RDF), millel aga puudub täna Eestis üldse turg.

Praegune plaan tooks segaduse

Ka viitab õiguskantsler vastuses rohe-eesmärkidele ja loogikale, millega keskkonnaameti praegune plaan kuidagi kokku ei käi: „praegu prügilatele täiendava sortimiskohustuse panemine ei oleks kooskõlas jäätmehierarhiaga (JäätS § 22¹), kuna sel juhul on jäätmete tekkekohas liigiti kogumise asemel rõhk segaolmejäätmete töötlemisel ja järelsortimisel. Selliselt ei ole inimestel motivatsiooni kodus jäätmeid liigiti koguda ning kohalikel omavalitsustel ei ole motivatsiooni seda soodustada. Tekkekohas jäätmete liigiti kogumise suurendamine on aga peamine eeldus, mis võimaldab täita ringlussevõtu sihtarve.“ (Jäätmehierarhia kohta loe pikemalt nt siit.)

Kokkuvõtvalt tooks plaanitav muudatus kaasa kiirelt tehtud pikas perspektiivis kasutud investeeringud ja segaduse, mille tulemusena osad inimesed lööksid lihtsalt liigiti kogumisele käega. Nagu ütles õiguskantsler: „üksnes ettevõtjatele sortimiskohustuse panemine praeguses õigusraamistikus ei ole proportsionaalne meede.“

Ühelt poolt on mul hea tunne, et ettevõtted, kes nägid keskkonnaameti soovis ebaõiglust ning regulatsioonidega vastuolu, said õiguskantslerilt sellele kinnitust, kuid teiselt poolt teeb mind kurvaks asjaolu, et me peame selle asemel, et lähtuda mõistlikkusest ning keskkonnaeesmärkidest, raiskame aega, vaeva ja ka raha ebamõistlikkusele, tõenäoliselt kohtus vaidlemisele ning pikas perspektiivis keskkonnakahjude korvamisele.

Ilmus 20.02.2022 Eesti Päevalehes