Kohalikes omavalitsustes on hiljuti toimunud, parasjagu toimumas või toimub peatselt üks üsna suur muudatus: uute korraldatud jäätmeveo hangetega peavad nad tagama ka biojäätmete tekkekohal liigiti kogumise või ringlussevõtu, ja seda hiljemalt 2023. aasta lõpuks. Lühidalt tähendab see, et kõikjal Eestis muutub koduste biojäätmete (nii köögi- kui haljastusjäätmete) liigiti kogumine kohustuslikuks kas juba selle või hiljemalt järgmise aasta jooksul.

Inimestele, kes ei ole varem mõelnud ega teadvustanud, mida jäätmetega tehakse või mis nendega peaks tehtama, on see suur muudatus.

Uuringute järgi koosneb keskmise Eesti segaolmekonteineri sisu praegu lausa kolmandiku ulatuses biojäätmetest. See tähendab, et paljudel inimestel on vaja väga tugevasti muuta oma igapäevaseid harjumusi. Kraanikausialune kapp tuleb natuke ümber korraldada ja ümber treenida ka lihasmälu ehk siis tuleb harjutada selle kapi ust avades oma kätt liikuma nii, et õunasüda ja banaanikoor tabaksid biojäätmete kasti või ämbrit.

MATERJALIDE ja energia tarbimine kasvavad iga aastaga, muidugi on nii ka Eestis. Sealjuures on loodusvarasid üha raskem kätte saada. Kui umbes kolmkümmend aastat tagasi tähendas jäätmekäitlus prügilate rajamist ja haldamist, siis nüüdseks oleme teel paremate teadmisteni astunud sammukese edasi. Oleme teadlikud, et prügi ei ole enam prügi, vaid tihti on see ka uute materjalide tooraine.

Samal ajal jõuab koos kasutu kraamiga prügilasse ladestamisele palju orgaanikat.

Teatavasti eritab orgaaniline aine aga lagunedes gaase. Mürgised gaasid, sealhulgas metaan ja süsihappegaas, on praeguse keskkonna- ja rohepoliitika ühed peamised märksõnad. Need on gaasid, mida me ei vaja õhus ega atmosfääris, küll aga oskame neid kasutada, kui suudame need enne õhku sattumist kinni püüda.

Niisiis: kui vaid saaksime kodudest need õigesti ämbrisse lennutatud õunasüdamed ja kartulikoored kenasti kokku koguda, võiksime neist toota kütust – biometaani, mis on pärit taastuvatest allikatest ja omadustelt võrdne maagaasiga. Biometaani saab kasutada maagaasi asemel samades tarbimiskohtades, sealhulgas ka transpordikütuseks. See tähendab: igas kodus, kus kogutakse biojäätmeid eraldi ja antakse need üle jäätmevedajale, panustatakse energiajulgeolekusse. Kümnest kilogrammist köögijäätmetest toodab biogaasitehas umbes kuupmeetri biometaani, mis on võrdeline liitri bensiiniga.

OLETAME, et iga maja (ka eramaja) juures on järgmisel aastal biojäätmete konteiner. Oletame, et igas majapidamises on ämber, kuhu pannakse toidujäätmed ning mida tühjendatakse regulaarselt õues asuvasse konteinerisse. Oletame, et seda teevad kõik majapidamised. Mis siis puudu on?

Praegu on puudu sisuline teadlikkus. Teadlikkus nii ringluspõhimõtetest kui ka materjalidest.

Näiteks hakkavad nii kompostijatele kui biogaasitehasele suureks probleemiks kujunema konteinerite vooderdamiseks kasutatavad kotid. Mitu omavalitsust on hakanud nõudma biojäätmete konteineri sisse vooderduskotiks biolagunevat või nii-öelda komposteeruvat (nii-öelda taimset) kilekotti. Kahjuks on «bio»-kottide puhul tegu aga üsna tavalise rohepesu ja pakendimüüjate hea promotööga, millel sisuline väärtus täiesti puudub.

Ressursitõhususe seisukohast on «bio»-kotid nimelt väga ebamõistlik lahendus.

Esiteks toodetakse neid potentsiaalsest toidust (inim- või loomtoidust, näiteks maisist), mis on iseenesest juba kaheldava väärtusega tegu. Teiseks: üldjuhul on «bio»-kotid kaks korda kallimad kui tavalised vooderduskotid, aga sealjuures mitte kaks korda loodussõbralikumad.

Enamasti biolagunev vooderduskott kompostimise protsessi ei jõuagi, sest kõik võõrised sõelutakse enne komposti tootmist biolagunevate jäätmete hulgast välja – keegi ei suuda toidujäätmete hunnikus vahet teha, mis materjalist kilekoti väljanägemisega kotid on. Kui need aga sinna satuvad, toodab see materjal lagunemise käigus keskkonnale kahjulikku metaani veel juurde. Väljasortimise järel satuvad need kotid ikkagi prügilasse ladestamisele või paremal juhul Iru tehasesse põletusse. Pealegi on biolagunevad kilekotid üldjuhul pehmemad ja lödid ega täida konteineris oma eesmärki: need kukuvad tihti juba esimese korraliku ämbritäie biojäätmete peale konteineri põhja.

Kõige parem oleks muidugi üldse plast orgaanika vahelt välistada. Nii eelistavad kompostijad ja biogaasi tootjad tavalisi vooderduskotte. Koduses kogumisnõus võib aga igasuguseid kotte üldse vältida. Näiteks saab biojäätmete kogumiseks mõeldud ämbri põhja panna lihtsalt natuke majapidamispaberit või tühja munakarbi. Kui tingimata on soov just kotti kasutada, tuleks see ikkagi konteinerisse tühjaks valada, mitte jäätmed koos kotiga konteinerisse visata.

KOKKUVÕTTES on olukord praegu selline, et olgu tegu plastist kilekoti või «bio»-kotiga, komposti tootjad sõeluvad nende tükid orgaanika hulgast välja (ja viivad Irusse põletusse). Sama teeb biogaasitehas. Kahjuks on «bio»-kotil omadus rebeneda ja tükkideks pudeneda, mistõttu on sõelumine keerulisemgi kui tavalise kilekoti puhul.

Jäätmekorraldust tuleks hakata käsitlema nii kodudes kui mujal järgmisel moel: toimida ei tule õigesti mitte ainult sellepärast, et seadus kohustab (mis on muidugi ka tähtis), vaid ka sellepärast, et see on meile endale kasulik. Õige jäätmekäitlus ei ole mitte ainult keskkonna-, vaid ka ressursside, inimeste tervise ja isegi julgeoleku kaitse.

Artikkel ilmus eri maakonnalehtedes novembris 2022.