Jäätmekäitlusest on viimasel ajal kirjutatud ja arvatud palju, kuid enamuses on arvamised olnud pelgalt emotsionaalsed ja käsitlenud vaid mõnda üksikut pusletükki. Selleks, et teha midagi paremaks, on tarvis enne selgeks saada, kus me oleme ja miks me oleme just selles kohas. On vana tõde, et ebameeldiva olukorra parandamiseks tuleb muuta põhjuseid, mis olukorra on loonud, mitte võidelda tagajärgedega, sest põhjuseid muutmata ei muutu ka tagajärjed.

Jäätmekäitlusest rääkides kohtab väga palju suhtumist, et ärme räägime sellest, mis on olnud ja kes süüdi, keskendume hoopis sellele, mida teha paremaks. Kui sarnane suhtumine valitseks näiteks lennuliikluses, siis kindlasti ei oleks tegu tänaseks ühe ohutuima liikumisviisiga. Kujutaksite te ette olukorda, kus peale lennuõnnetust öeldakse, et ärme uurime juhtunu põhjuseid, vaid keskendume kohe paremate lennukite loomisele? Kuidas me saaksime juhtunu põhjuseid teadmata luua paremaid lennukeid?

Miks ei ole jäätmete ringlusse võtmine paljude aastate jooksul suurenenud?

Alates 2005. aastast kehtib Eestis korraldatud jäätmevedu. Lihtsaks tõlgituna tähendab see, et kohalik omavalitsus otsustab, milliseid jäätmeid kogutakse, kuidas neid kogutakse, missuguse hinnaga kogutakse, kellele kogutud jäätmed üle antakse ja mida nende jäätmetega hiljem tehakse. Eesti seaduste jm õigusaktide ning praktikate järgi on juba 16 aastat teinud kõiki neid otsuseid kohalik omavalitsus. Jäätmekäitluses valitsevat kohatist kaost on usinasti püütud ajada erafirmade kaela, kuid erafirmade roll tänases korraldatud jäätmeveos on marginaalne.

Kuigi korraldatud jäätmevedu on üldjuhul olmejäätmete kogumise, veo ja käitluse korraldamiseks, siis on kehtiv seadus võimaldanud omavalitsustel vajadusel liita korraldatud jäätmeveoga ka teisi jäätmeliike. Vaatamata sellele, et seadusandja on andnud kohalikele omavalitsustele väga suured õigused ja volitused jäätmete kogumise, käitlemise ja ringlusse võtmise korraldamiseks, on omavalitsused keskendunud siiani valdavalt odavale hinnale.

Hanked, mille alusel leitakse teenusepakkujad, koostatakse valdavalt nii, et pakkujatel oleks motivatsioon keskenduda vaid hinnale. Neis hangetes pole kohta olnud innovatsioonil, isegi jäätmete liigiti kogumisel (v.a miinimumtase: näiteks toimub tänaseni 17 kohalikus omavalitsuses ainult segaolmejäätmete kogumine ja vedu), ringlussevõtu eesmärkidest rääkimata. Tulemus on kõigile näha – Eestis on odav jäätmevedu ja ringlussevõtt pole aastaid arenenud mitte kuhugi. Ma teen liiga, kui ütlen „omavalitsused“, sest on ka väga eeskujulikke omavalitsusi, kus tänases seadusruumis ongi tehtud maksimum. Ometi on sellised omavalitsused  vähemuses.

Tänaseks on jäätmed viimaks avalikult võtmeteema ning kõik osapooled pakuvad valjuhäälselt lahendusi, kuidas asju parandada. Omavalitsused on välja tulnud sooviga saada juurde veelgi õigusi – ka näiteks õigust esitada jäätmeveo eest ise klientidele arveid. Tunnen valdkonda põhjalikult, aga ei näe kohta, mis takistaks omavalitsusel võtta vastutust korralikult toimiva jäätmekorralduse eest ka senise regulatsiooni piires.

Euroopa meile eeskujuks?

Ühe argumendina kõlab, justkui saaksid teiste Euroopa riikide kohalikud omavalitsused kõike ise teha ja seetõttu on seal jäätmete ringlussevõtuga kõik korras. Tegelikult valitsevad ka mujal Euroopas jäätmete ringlussevõtmisega suured probleemid (näiteks kirjutati Soome sarnasest olukorrast ka Eesti meedias). Teisi näiteid analüüsides on õigem väita pigem, et nn Euroopa süsteem vajab radikaalset reformi, vastasel juhul jääb jutt jäätmete ringlussevõtmise suurendamisest vaid jutuks ka seal.

Paljude Euroopa riikide „ringlussevõtmine“ nägi veel paar aastat tagasi välja niimoodi, et kogutud prügi sõitis tehase uksest sisse, kogus deklareeriti ringlussevõetuks, tehases aga pressiti jäätmed pallideks ja saadeti Hiinasse, kus need jõudsid lõpuks prügilasse. Hiinal sai lihtsalt sellisest „ringlussevõtust“ kõrini. Meil väidetakse justkui kurvastades, et Hiina keelas Euroopast taaskasutatavate materjalide sisseveo. See on tegelikult vale. Hiina ei keelanud ära mitte materjalide sissevedu, vaid kehtestas karmid nõuded kvaliteedile. Ära keelati niisuguste materjalide vastuvõtmine, mille hulgas oli palju muid jäätmeid.

Kuidas me siia jõudsime ja millest alustada

Enam kui 16 aastat tagasi, enne kui Eestis korraldatud jäätmevedu rakendus, paigaldasid eraettevõtted korteriühistute juurde konteinereid, mis olid mõeldud erinevate jäätmete liigiti kogumiseks. Kui omavalitsused võtsid korraldamise üle, korjati konteinerid kokku – üle Eesti tuhandeid konteinereid –  sest korraga ei olnud neid enam vaja. Tänaseks oleme jõudnud tagasi mõtte juurde, mida siis korraks proovida saime, et tegelikult oleks jäätmeid tekkekohal liigiti koguda ikka õigem ehk peaks need konteinerid ühistute juurde tagasi tooma.

Minu hinnangul peaksime esimese asjana loobuma dogmadest. Lõpetama uskumise, et korraldatud jäätmevedu, nagu see on tehtud täna Eestis või kusagil mujal Euroopa riigis, on parim võimalik viis jäätmete ringlusse võtmist suurendada. Uskuda ei tasuks ka seda, et omavalitsus teab, millised jäätmed kellelgi tekivad ja kuidas neid on kõige parem koguda.

Me ei usalda omavalitsust ostma endale leiba ega saia, ei autot ega maja, ei riideid ega jalanõusid, ega midagi muud säärast, sest omavalitsus ei tea meie soove, võimalusi, vajadusi, maitseid jne. Sama on ka jäätmetega, omavalitsus ju ei tea, mis jäätmed meil tekivad, millal tekivad, mida me oleme valmis nendega tegema jne.

Vastupidi. Jäätmete ringlusse võtmise suurendamiseks tuleks riigil ja omavalitsustel luua pädev õiguslik raamistik, maksupoliitika ja järelevalve ning lasta turu „nähtamatul käel“ leida võimalused, kuidas jäätmed ringlusse saavad. Usk, et riik ja kohalikud omavalitsused teavad, kuidas jäätmeid parimal viisil käidelda, on viinud meid praegusesse olukorda – ringlusse võtmise näitajad seisavad paigal juba aastaid.

Kui korraldatud jäätmevedu radikaalselt reformida, anda eraettevõtetele võimalus ja õigus tulla turule innovaatiliste lahendustega, sellistega, mis suudavad kiiresti reageerida klientide vajadustele, maailmaturu muutustele, tehnoloogiate arengule jne, siis on enam kui kindel, et olukord hakkab kiiresti paremuse poole muutuma. Riik peaks erafirmadele sätestama vaid ringlusse võtmise eesmärgid ning pädevad sanktsioonid nende täitmata jätmise eest. Lihtsasti saaks luua üle-eestilise registri, kuhu andmed jooksevad online’s ja kust kõik saavad jälgida, mis jäätmetega parasjagu juhtumas on.

Nagu näitavad kogemused teistest valdkondadest, oleks sellise süsteemi rakendumisel peagi klientidel valida erinevate teenusepakettide vahel, üks mugavam ja atraktiivsem kui teine, selle asemel, et maksta hanke raames kindlaks määratud hindu. Umbes samamoodi, nagu võimalik on võrrelda ja valida elektripakkujaid. Turule ilmuks palju uusi ettevõtteid ja lahendusi, mida täna pärsib usk, et ainult riik ja omavalitsused teavad, kuidas jäätmeid koguda ja käidelda.

Näen vaimusilmas pakette, kus inimene sorteerib jäätmed näiteks 15 eri liigiks ning talle makstakse osa liikide eest raha. Või näiteks mõistliku sortija pakett, kus eraldi 5 liiki kogudes võid võita perereisi Hawaiile. Või hoopis laisa sortija pakett, kus kaht eri jäätmeliiki kogudes maksab klient näiteks kordades rohkem kui esimese paketi valinu. Kui jäätmed oleks päriselt ettevõtja vastutada, paneks ta tõenäoliselt linnakeskkonda pudelikorgi- ja sigaretikoni automaadid, millesse kogudes on võimalik inimestel raha teenida.

Kui tahame päriselt jäätmeid ringlusse võtma asuda, tuleb eraettevõtlusele ja turujõududele anda võimalus. Seda teed on läinud näiteks iirlased ja nemad on oma ringlussevõtu näitajatelt Eestist kaugel ees.