Margit Rüütelmann: Soovin targemaid otsuseid nii jäätmetekitajalt, seadusandjalt kui tootjalt
Arutelu, kuidas Eesti saavutab Euroopa Liidus kokkulepitud jäätmete taaskasutamise sihtarvu täitmise aastaks 2020, on tänaseks kestnud aastaid. Lühike vastus sellele küsimusele on, et me ei saavuta seda sihtarvu, aga peaks ka selgitama, millest me räägime ja miks.
Euroopa Liit on seadnud jäätmete taaskasutamisele sihtarvud, mille kohaselt tuleb aastaks 2020 korduskasutada ja/või materjalina ringlusse võtta 50% segaolmejäätmetes sisalduvast metallist, paberis ja papist, plastist ja klaasist. Edasi hakkab protsent suurenema sammuga 5 aastat/5 protsenti, teisisõnu aastaks 2025. peab osakaal olema 55% ja 2030. aastaks 60%.
Asjale võib vaadata fatalistlikult: suurt midagi teha ei saa ega tahagi, sest kulud kasvavad ja keskkond on valdkond, kus tulemused, ka negatiivsed tulemused, kohe välja ei paista. Tulevikuga tegelegu juba teised pärast mind. Vahel tunnen häbi, et mõjukad inimesed võtavad sõna ja räägivad, kuidas keskkonda tuleb hoida, säästa, aga kui jõuame konkreetsete tegudeni, muudatusteni, mis oleks parema homse nimel vaja läbi viia, siis leitakse hulk põhjuseid, miks kuidagi konkreetseid samme astuda ei saa.
Riigiasutustele on oluline, et Eesti kuvand Euroopa Liidus oleks puhas ja trahvid ei ähvardaks. Seega võib arvutusmeetodite ja numbritega mängimine anda ajutise leevenduse, kuid turuosalistele on see märk sellest, et kõik on korras ja midagi polegi sisuliselt vaja muuta.
Euroopa Liidus on taaskasutamise sihtarvu arvutamiseks kasutusel neli arvutusmetoodikat. Kui neljanda arvutusmetoodika alusel saavutas Eesti 2018. aastal 28%, siis esimese metoodika alusel 44%. Vahe on märkimisväärne ja loomulikult on riigil kiusatus kasutada seda metoodikat, mis annab paremaid tulemusi. Samas lähevad aastal 2025 kõik Euroopa Liitu kuuluvad riigid üle hoopis neljandale arvutusmetoodikale. Arvutusmetoodikatega mängides saame järgmise viie aasta jooksul küll end paremas valguses näidata, kuid see pole lahendus. Jäätmekäitluse ja ringmajanduse valdkonnas tegutsevad ettevõtted, kes on koondunud Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu alla, on aga seda meelt, et kosmeetilised muudatused ei vii edasi ja vaja on kiireid sisulisi muudatusi.
Ühtsed mängureeglid turul tegutsejatele
Esmajärjekorras tuleb selgelt ära määratleda erinevate osapoolte – riigi, kohalike omavalitsuste ja erasektori – vastutus ja kohustused, sest tänane süsteem ei toimi. Kohalikud omavalitsused on kindlasti need, kes oskavad kõige paremini hinnata, millised on elanike vajadused ja kuidas neid kaasata, et jäätmete liigiti kogumine saaks inimeste elus tavapäraseks iseenesestmõistetavaks tegevuseks. Seega on kohaliku omavalitsuse roll eelkõige korralduslik. Ka elanike teavitus on tegevus, mida kohalikud omavalitsused edukalt teha saavad. Üldjuhul ilmub kohalikus omavalitsuses valla või linna tegemisi kajastav ajaleht ja see on ideaalne võimalus selgitada kohalikel elanikele, miks ja kuidas jäätmeid liigiti koguda.
Loogiline on küsida, miks turul juba tegutsevad ettevõtted ei investeeri ega arenda materjalide ringlussevõttu. Jäätmekäitlusettevõtete jaoks on jäätmevoog sama, mis teiste tootmisettevõtete jaoks toorme olemasolu. Tänases regulatsioonis pole üheselt selge, kes kogub ja veab jäätmeid, mistõttu puudub erasektoril kindlus jäätmevoo osas. Seega ei võta ükski ettevõte riski ega investeeri. Kui erasektorile anda kindlus, et ka homme on võimalik tegutseda ja jällekord ei tule riigi poolt regulatsioon, mis muudab turul toimetamise reegleid kardinaalselt, siis tekib ka ettevõtjatel kindlus. Pikalt jäätmekäitlusvaldkonnas tegutsenuna on jäänud mulle mulje, et väga suurt soovi selgust majja tuua ei olegi. Sogases vees on ju hea kala püüda. Kui Eesti taaskasutamise sihtarvude täitmise osas üle lati ei hüppa, saabki nukra näoga ringi vaadata, ilma et keegi tunneks ennast vastutavana.
Kas Eestis peab olema korraldatud jäätmevedu või vaba turg, on eraldi arutlust väärt, aga vastutust on võimalik võtta ja seda ka erasektori poolt, kui mängureeglid on üheselt paigas. Väga heaks näiteks on Iirimaa: aastal 2017 oli sealne jäätmete taaskasutamine 45% ja see hõlmas ka biojäätmeid. Iirimaa liigub taaskasutamise sihtarvu täitmise suunas ja on kindlasti nende riikide hulgas, kes sihtarvu aastaks 2020 ka täidab. Samas on Iirimaa jäätmekäitlussüsteem erinev teistest Euroopa riikidest, kus võtmepositsioon on kohalike omavalitsuste käes. Nimelt tegi Iiri valitsus 2012. aastal otsuse, et jäätmekäitluses minnakse üle vaba turu tingimustele. See tähendab, et jäätmevedu ei ole kohalike omavalitsuste korraldatud ja turul osutavad teenust eraettevõtted, kes sõlmivad jäätmevaldajatega otselepingud. Kuna valitsus on erasektorit usaldanud, tunneb erasektor Iirimaa jäätmekäitlejate liidu tegevjuhi sõnul vastutust ja eraettevõtetele on oluline tõestada, et valitsus tegi aastaid tagasi õige otsuse ja erasektor suudab viia ellu selle, mida on lubanud.
Ühtse üleriigilise kogumisee süsteemita ei saa
Kindlasti vajab muutmist tänane Eesti jäätmete kogumissüsteem. Üks kolmandik segaolmejäätmetest on biolagunevad jäätmed ja nende liigiti kogumine on võtmetähtsusega. Kui ühte konteinerisse jõuavad puhas paber ja lögane supp, siis on selge, et paber on läbi ligunenud ja kvaliteetset materjali sellest enam ei saa.
Kui täna on kohalikud omavalitsused ise otsustanud, milliseid jäätmeid korraldatud jäätmeveo raames elanikelt kogutakse, siis tulevikus peaks kehtima ühtne üleriigiline süsteem, mille kohaselt korraldatud jäätmevedu hõlmab biojäätmeid ja segaolmejäätmeid. Lahendus ei ole see, kui konteinerid biojäätmete jaoks pannakse välja, aga need jäävad tühjaks. Täna on see väga sage olukord.
Segaolmejäätmete äraandmine on tänu korraldatud jäätmeveole väga odav, aga peaks olema kõige kallim variant. Kui liigiti koguda ei viitsi, siis tuleb maksta! Kogemused on näidanud, et inimesel ei ole motivatsiooni käituda õigesti, kui ta ei tunne seda läbi oma rahakoti. Korraldatud jäätmevedu on kohaliku omavalitsuse kohustus ja see, kuidas iga omavalitsus on biojäätmete kogumisega hakkama saanud, võiks olla avalik info. Häbiposti ei taha keegi sattuda.
Liigiti kogutud jäätmete uus elu on omaette teema, kus lahendusi on palju ja sünnib aina juurde. Näiteks biojäätmete osas on Eesti ettevõtetel võimekus toota kvaliteetset komposti, mis ei ole enam jääde, vaid sertifitseeritud toode. Lisaks arendavad ettevõtted biogaasi tootmist, mille üheks tulemiks on gaas ja teiseks kääritusjääk. Ka kääritusjääki on võimalik sertifitseerida ja seeläbi väljuda jäätmestaatusest. See ongi ringmajandus.
Mida teha pakenditega?
Viimasel ajal on meedia vahendusel jäänud kõlama tootjate kurtmine, et pakendite kokku kogumine ja taaskasutamine on kallis. Eriti kulukas on müügipakendite kokku kogumine elanikkonnalt. Samas peame teadma, et pakendite hulk segaolmejäätmetes on veidi üle 30%. See on väga suur number: midagi tuleb ette võtta.
Täna on pakendijäätmete kogumine ja pakendijäätmete taaskasutamise sihtarvude täitmine tootjavastutusorganisatsioonide ülesanne ja nii see võikski jääda, sest süsteem on välja arendatud ja laias laastus toimib.
Pakendijäätmete liigiti kogumise suurendamiseks on kindlasti oluline mugavus. Kui konteinerid liigiti kogutud pakendijäätmete jaoks on elukohast kaugel ja (mis pole harv juhus) ka ületäitunud, siis kaob inimesel igasugune huvi ja tahtmine liigiti koguda. Pakendijäätmete kogumine ühte segapakendi konteinerisse tuleks tiheasutusaladel asendada paberi/papi, klaaspakendi ja metall- ja plastpakendi eraldi kogumisega. Juhtusin sel suvel külastama Portugali ja nii Lissabonis kui Portos ringi jalutades jäid silma, et täpselt selline kogumissüsteem toimib seal pakendijäätmete osas. Uue mõttena toon mängu ka perioodika, mille võiks lisada tootjavastuse alla.
Samal ajal arutletakse kohtkogumise ja avaliku konteinerpargiga kogumise üle, tuues välja nii poolt- kui vastuargumente. Aastate jooksul on saanud selgeks, et avalikesse konteineritesse tuuakse kõike alates biojäätmetest, lõpetades ehitus- ja lammutusjäätmetega. Umbes pool materjalist on sobilik taaskasutusse suunamiseks. Olen seisnud jäätmekäitluskeskuses kahe hunniku ees: üks on maha kallatud segaolmejäätmete konteinerist ja teine avalikust pakendijäätmete konteinerist, suutmata vahet teha, kumb on kumb.
Pakendijäätmete kohtkogumise puhul on tegu aga palju personaalsema ettevõtmisega ja kotti/konteinerisse pannakse üldiselt sinna kuuluvada jäätmed. Elan Tallinnast 20 kilomeetri kaugusel külas, kus 8 eramaja peale on 2 pakendijäätmete konteinerit. Kõik tunnevad üksteist ja konteinerites on materjal, mis sinna kuulub. See töötab põhimõttel: naabri ees on piinlik ja kogukonna ees vastutus. Ringmajanduse poolelt vaadatuna on kohtkogumisega saadav materjal puhtam ja kvaliteetsem ning jõuab materjalina ringlusesse. Samas pelgavad kohtkogumist tootjad. Jah, nende kulud võivad kasvada, aga ei pruugi. Keskkonna seisukohalt on kohtkogumine aga kindlasti mõistlikum lahendus kui avalik konteinerpark, mille sisust 50% läheb materjalina ringlussevõtu mõistes kaduma.
Pakendijäätmete kvaliteetsem sortimine puudutab kindlasti iga tarbijat, kuid kindlasti on oma – ja kindlasti üsna suur roll ka tootjatel, kes saavad läbi mõelda, milliseid pakendeid kasutada ja kui palju toote ümber pakendit tegelikult vaja on. Oluline märksõna on ülepakendamise vältimine, kuid kindlasti tuleb mõelda ka pakendite materjalide peale, et need oleksid hiljem hõlpsasti materjalina ringlusse võetavad.
Seni, kuni süsteem natuke lonkab, saame me kõik tarbijatena teha targemaid otsuseid, valides paremad, vähem pakendatud ning kvaliteetsemad tooted, mis kestavad kauem, kuid kui jäätmed juba tekivad, siis neid ise kindlasti targalt sortida. Tänases maailmas, kus kogukond on üks olulisemaid märksõnu, innustan inimesi ka küsima rohkem küsimusi ja paluma häälekamalt paremat süsteemi.