Maailma suurim prügisaar, mis hulbib Vaikses ookeanis, on mitmeid kordi suurem, kui seni arvatud, kirjutavad NPR ja Fortune. Oma pindalalt ületab ta Alaska osariiki. Kui prügimassiiv oleks päris saar, oleks ta suuruselt maailma teine saar, millest suurem oleks vaid Gröönimaa.
Esimest korda märgati Vaikse ookeani Suurt Prügisaart (ingl. k Great Pacific Garbage Patch) 1980ndatel. 22. märtsil avaldatud arvutuste kohaselt on ta aga arvatust neli kuni kuusteist korda suurem kui erinevates varasemates uuringutes tulemuseks on saadud. Prügisaare pindala on 1,6 miljonit ruutkilomeetrit. Võrdluseks: maailma suurima saare Gröönimaa pindala on 2 166 086 ruutkilomeetrit, suuruselt teine saar Uus-Guinea on 786 000 ruutkilomeetri suurune. Oleks Suur Prügisaar tavaline saar, lükkaks ta Uus-Guinea teiselt kohalt minema.
California ranniku ja Hawaii vahel hulpiv Vaikse ookeani rämpsuhunnik pole ainus omalaadne. Vastus sellele, miks ookeanitesse sellised massiivid tekivad, peitub ookeanihoovuste liikumises. Vaiksel ookeanil ringlevad põhjapassaathoovus, California hoovus ja Kuroshio hoovus on endi vahele tekitanud suure ala, kuhu prügi lükkavad.
Rämps ujub meres suhteliselt hajusalt, seega ei saa öelda, et prügisaar väga tihke oleks – mitte niivõrd suur prügimägi, millel kõndida saaks, kuivõrd rämpsust supp, mis vabalt hulbib.
Suures Prügisaares on umbes 79 000 tonni plastmassi. Sellest suurem osa on pisitillukesed plastitükid, kuid rämpsu kogumassist moodustavad need vaid 8 protsenti. 46 protsenti ehk ligi pool Suurest Prügisaarest on võrgutükid. Ligi viiendik rämpsust arvatakse olevat pärit 2011. aasta Jaapani tsunamist. Mõistagi vajub märkimisväärne osa plastmassi ka vee alla, kus ta satub mereelukate toidulauale.
Loodusteadlane David Attenborough rääkis BBCle, et ekslikult sööb plastmassi vähemalt 180 liiki mereloomi, albatrossidest suurte vaaladeni. Miks loomad plastmassi söövad, kui see neile nii kahjulik on ja maitselt justkui üldse looduslikku toitu ei meenuta?
Attenborough selgitab, et loomade meeled töötavad pisut teistmoodi kui inimeste omad. Näiteks paljud algelisemad elusolendid nagu merikurgid ja plankton valivad toitu suuruse järgi. Tillukesed plastmassitükid on neile lihtsad kätte saada.
Ka võivad paljude loomade jaoks plastmassitükid lihtsalt välimuselt või kujult nende tavapärast toitu meenutada – näiteks kalamarja. Teiseks juhinduvad mereelukad siiski pigem toidu lõhnast kui väljanägemisest. Plastmassist erituv dimetüülsulfiid on merelindudele vastupandamatu lõhnaga. Kui plastmassi peal hakkavad kasvama vetikad, mida söövad krillid (väikesed koorikloomad – toim.), neid aga omakorda juba suuremad loomad, jõuavadki plastmassijäägid otsapidi lõpuks tõeliselt suurte mereelukate kõhtu. Mõned teadlased arvavad, et kilpkonnad ajavad vette visatud kilekotid meduusidega segamini.
Toimetas: Kreete Kõrvits, https://www.ohtuleht.ee/867568/ookeanis-ujuv-prugisaar-on-suurem-kui-alaska
Foto: Vida Press
